Paleoliitikumi ja neoliitikumi ajastutel valitsesid mustad, punased ja pruunid värvused (St. Clair 2019). Kõige varasemate rändrahvaste koopamaalingutes sinist värvi ei leidu. Ka siis, kui inimesed hakkasid paikseks ja tekkisid esimesed riidevärvimistehnikad, ei kasutatud sinist. Sinine on küll looduslikult alati Maa peal olemas olnud, kuid inimkonnal võttis palju aega, et seda kasutama õppida. (Pastoureau 2018)

   Vana-Kreekas ja Vana-Roomas olid olulisel kohal must, valge ja punane. Roomlaste jaoks oli sinine seotud barbaarsusega. On tekste, kus mainitakse, et keldi sõdurid värvisid oma kehad siniseks, kas tätoveerides oma nahka või kattes end sinise värviga enne lahingut. Plinius Vanem süüdistas naisi enne orgiates osalemist keha siniseks värvimises. Roomas seostati sinise värvi kandmist leina ja õnnetusega. (St. Clair 2019) Rooma seinamaalides kasutati sinist enamjaolt taustal. Siniseid silmi peeti halva iseloomu märgiks. (Pastoureau 2018)

   Homerose eepostes “Ilias” ja “Odüsseia” ning Aristotelese värviõpetuses pole sinist värvi kordagi mainitud (Kuningas 2015). Sinist värvi leidus vähe ka kunstis ja selle jaoks polnud eriti suurt sõnavara, seetõttu on olnud arvamusi, et antiikaja kreeklased ja roomlased ei näinud sinist samamoodi nagu tänapäeva inimesed või olid selle suhtes lausa pimedad. See arvamus on aga tänapäevaks ümber lükatud, eriti arvestades seda, et inimese silma või aju bioloogia ei ole antiikajast saati piisavalt muutunud, et tekitada suuri erinevusi värvi nägemises. Antiikaja inimesed tundsid ära erinevaid sinise toone ja isegi kasutasid siniseid pigmente, kuid nende igapäevaelus või sümbolisüsteemis ei olnud sinisel lihtsalt eriliselt olulist rolli. (Pastoureau 2018)

   Paljudes kultuurides, näiteks Egiptuses, Indias ja Põhja-Aafrika hõimudes on olnud eriline koht sinise värvi jaoks. Indigotooni on kasutatud matmistavades näiteks Peruus, Indoneesias ja Malis. Põhja-Aafrika Tuaregi hõimu meestele antakse meheks saamise tseremoonial peakatted, millest kõige läikivamad indigovärvilised lähevad kõige prestiižsematele kogukonnaliikmetele. Vana-Egiptuses hakati umbes 2400. aastast eKr muumiariides kasutama sinist kangast; vaarao       Tutanhamoni matusegarderoobist leitud riigirüü oli peaaegu üleni indigovärviline. Ajal, kui suures osas kultuuridest ei olnud veel isegi eraldi sõna rohelise ja violetse tooni vahele jääva värvi jaoks, seostus sinine egiptlastel taeva, Niiluse jõe ja jumalikkusega. Mitut jumalust kujutati sinise naha või siniste juustega. Arvati, et sinine peletab kurja ja toob heaolu; usuti, et sinistes helmetes peitub maagiline kaitsev jõud. Sinise värviga kirjutati ka papüürusele ja seintele. (St. Clair 2019) Indigo looduslik allikas on värvi-indigopõõsas, mida läänemaailmas pikka aega ei tuntud, kuid mida Lähis-Ida piirkondadesse toodi Aasiast ja Aafrikast, mistõttu just nendes piirkondades oli sinine palju silmapaistvam. Euroopasse oli seda aga kallis tuua just kauguse tõttu ja seega jäi indigo kasutamine mitmeks sajandiks haruldaseks. (Pastoureau 2018)

   Lapis lazuli ehk lasuriit on tumesinine kivim, milles on näha peenikesi kuldseid või valgeid triipe. Antiikajal arvati, et kuldsed triibud on päris kuld (tegelikult on tegu püriidi ehk “fool’s gold” või ‘rumalate kullaga’), seega oli idamaadest pärit lasuriit kõrgelt hinnatud. Kivimit oli raske maast kätte saada ja sinise värvaine eraldamine oli samuti aeglane töö, seega oli see ka hinna poolest kallis. (Pastoureau 2018)

   Kangaste ja riiete uurimine annab ajaloolastele väga laia ülevaate värvi rollist ühiskonnas. Selle järgi saab teada värvimistehnikate, toorainekaubanduse, majanduse, sotsiaalkategooriate ja esteetiliste murede kohta. Tänapäeva teadmistest võib oletada, et riiet värviti esimest korda kuuenda ja neljanda aastatuhande vahel eKr. Juba sellest varem värviti kehasid ja taimset materjali, näiteks puitu. Suurem osa kõige varasemaid värvitud riideid olid just punased, sest punased värvained püsisid teistest kauem ja nägid kõige erksamad välja. Sellest tuleneb, et põhilised värvid keskajaeelses ühiskonnas olid valge (värvimata riie) ja selle kaks vastandit – punane (värvitud riie) ja must (räpane riie). Sellises süsteemis ei olnud sinisel värvil mingit sotsiaalset või sümboolset funktsiooni. (Pastoureau 2018)

   Kristlikes tekstides polnud pikka aega sinisest värvist palju juttu: 19. sajandil tehtud uuring kristlike autorite värvisõnavara kohta avaldas, et enne 13. sajandit räägiti sinisest kõige vähem (1% kogusummast) (St. Clair 2019). Üheksandast sajandist oli sinist värvi kristlikes miniatuurides rohkem. Kasutati tumedat hallilähedast tooni, et värvida tausta ja harva ka rõivaid, sümboliseerides taevalikkust ja majesteetlikkust. Üheteistkümnendal sajandil hakati käsikirjades kasutama heledamaid sinise toone, millega esindati valgust ja valgustamist. Kristlikus maailmas oli sajandeid debatt selle üle, kas värv on võrdne valgusega – sel puhul on see puutumatu ja võrdne ka Jumalaga, osa taevalikust maailmast – või on värv vaid mateeria, mis lihtsalt katab Jumala loodut. Kaheteistkümnendal sajandil hakkas sinine rohkem esile astuma. Prantsuse abt Suger oli üks neist, kes uskus, et värv on valguse vorm ja seega oma loomult jumalik. 12. sajandi alguses töötas ta Saint Denis’ basiilika ümberehitustel. (Pastoureau 2018) Töölised täiustasid seal koobaltiga klaasi värvimise tehnika ja sellest tekkisid kuulsad sinised aknad, mida hakati kasutama ka teistes katedraalides (St. Clair 2019). Saint Denis’ basiilikas oli sinine läbivalt kasutuses ja sümboliseeris taevalikku valgust; sinist ühendati ka kullaga ning see ühend on tänapäevani läänemaailma kunstis laialt levinud (Pastoureau 2018). Umbes samal ajal hakati neitsi Maarjat aina rohkem kujutama erksinistes rõivastes (enne oli ta kandnud tumedaid värve, mis väljendasid ta leina poja surma pärast). Keskajal hakati Maarjat aina enam austama ja tema staatusega tõusis ka tema uue rõivavärvuse populaarsus. (St. Clair 2019) 

   Üks sinise värvi allikaid looduses on olnud sinerõigas. Umbes 12. sajandi lõpus arendati tootmisprotsessi ja tekkis erksam, tugevam värvus. Sinine ei olnud ka osa riietussüsteemist, mille järgi inimesi jagati, mis tähendas, et seda võis kanda ükskõik kes. Seetõttu hakkasid sinised riided järgmise sajandi jooksul populaarsust koguma. (St. Clair 2019) Erksat sinist värvi rõivaid hakkasid kandma ka kuningad Inglismaal ja Prantsusmaal (Pastoureau 2018).

   On ka arvatud, et väljend “sinine esmaspäev” on seotud sinerõikaga riide värvimisega. Sinerõika värvaine vajas riidele kinnitumiseks uriini, mille leotises pidi kangas vähemalt 12 tundi ligunema. Värv ilmus alles siis, kui kangas oli tükk aega õhuga kokku puutunud. Arvatakse, et tulemus oli parem, kui uriinis sisaldus alkoholi. Sestap saadi võib-olla hea sinist värvi riie esmaspäeviti pärast nädalavahetust. Saksa keeles tähendab blau sein (sinine olema) siiamaani purjus olemist. (Kuningas 2015)

   13. sajandil kasvatati sinerõigast põhimõtteliselt tööstuslikult nagu ka harilikku punavärvikut. Sellest tekkisid aga punavärviku ja sinerõikaga kauplejate vahel tülid. Näiteks Magdeburgis, kus oli peamine punavärvikuäri, hakati religioossetel freskodel põrgut sinisena kujutama; Tüüringis olid kirikuakende klaasikunstis saatanakujutised sinist värvi tavalise punase või musta asemel. Siiski osutusid sellised katsed sinist maha teha asjatuks ja sinine värv muutus luksuslikuks. (St. Clair 2019)

   Keskaja rüütlikirjanduses kohtasid kangelased sageli rüütleid, kelle vapivärvi järgi võis lugeja arvata, mis sorti tegelasega on tegu. Punase vapiga rüütel näiteks võis olla pahatahtlik või lausa saatanlik, valget vappi kandis pigem hea loomuga kaitsjarollis rüütel, roheline tähistas tihti jultunud noorukit, must võis tähendada aga kas halba või head. 13. sajandi keskpaigani ei kohatud aga sinist kandvaid rüütleid – sinise sümboolne ja heraldiline väärtus ei olnud piisavalt suur, et lugejas mingit reaktsiooni tekitada. 14. sajandil muutus selline värvikasutus: must muutus kurja ja agressiivse värviks, punane polnud enam nii halb. Sellest ajast on aga sinist kandvad rüütlid julged, ustavad ja truud tegelased. (Pastoureau 2018)

   Heraldika valdkonnas sai sinine värv suure taganttõuke Prantsusmaa kuningalt. Kapetingide dünastia ajast kasutasid kuningad vapil sinist (azur) tausta, millel asetsesid kollased liiliad (fleurs-de-lis d’or). 13. sajandil muutus Prantsuse monarhia nii prestiižseks, et paljud suguvõsad nii Prantsusmaal kui ka mujal läänekristlikus Euroopas hakkasid sellist vappi imiteerima ja nii levis vapisinine azur laialt ka mujale, kaasa arvatud legendaarse kuningas Arthuri kilbile. (Pastoureau 2018)

   Paljud ettevõtted kasutavad oma logodes ja vormiriietustes tumesiniseid toone, mis väljendavad usaldusväärsust ja austust. Selle seose ajalugu võis alguse saada sõjaväes, eriti mereväes (millest ka termin navy blue), kus oli vaja riietuda toonides, millel oleks vastupanu päikese ja mere toimele. Nii Euroopas kui ka Hiinas ja Jaapanis on indigosinine olnud “sinikrae” töölisklassi (blue-collar worker) vormivärv. See seos väljendub ka indigosinise kõige vastupidavamas pärandis – sinistes teksades. Teksapüksid on 1960. aastatest olnud üks põhilisi riietusesemeid. (St. Clair 2019)

   Sinine pole alati olnud poisslaste värv, mis vastandub tüdrukute roosale. 1918. aastal kirjutasid Kidwell ja Steele, et on laialt levinud reegel, et tüdrukuid riietatakse helesinisesse ja poisse roosasse. Põhjuseks toodi, et roosaga seostub otsustavus ja jõud, samas kui helesinine on delikaatne ja elegantne. Tänapäevaks on aga selline vaatenurk muutunud. (Kuningas 2015) 

   Sinist värvi on hakatud seostama ka elektriga. Radioaktiivsete materjalide ümber (ka Tšornobõlis) on nähtud erksinist kuma; sarnast efekti tekitavad ka muud elektriga seotud fenomenid. Elektriline sinine sümboliseerib ka modernsust, valitsemas inimeste ettekujutusi tehnoloogilisest tulevikust. (St. Clair 2019) Tänapäeval on levinud kõnekeele väljend Blue Screen of Death (BSOD), mis seostub arvuti operatsioonisüsteemide tõrketeadetega. (Kuningas 2015)

   Kui teise maailmasõja lõpus loodi ÜRO, et säilitada maailmarahu, valisid nad oma sümboliks sinisel taustal oleva maailmakaardi, mille ümber on oliivioksadest pärg. Selle sümboolika looja Oliver Lundquist ütles, et valis selle tooni, sest see on “punase – sõja värvi – vastand”. Sinine on nii spirituaalne kui ka rahulik. Paljudel hinduismi usu jumalustel on taevasinine nahavärv, mis sümboliseerib nende seost lõpmatuga. (St. Clair 2019) Sinist värvi amulette on mitmes kultuuris kasutatud kurjuse vastu; samas on sinisel ka negatiivset sümboolikat, mis tuleneb selle lähedusest mustale. Lähenedes mustale, muutub sinine ka tõsisemaks ja autoriteetsemaks. (Kuningas 2015)

   Sinine värv on paljudel lippudel ja vappidel, tähistades tavaliselt taevast või veekogu (Kuningas 2015). Eesti sini-must-valge lipu sinist värvi seostatakse usu ja lootusega eesti rahva tulevikku, samuti oli see mõeldud ustavuse sümboliks (EÜS).

Poliitilises kontekstis märgib sinine värv üldiselt parempoolset ja konservatiivset ideoloogiat, nagu näiteks toorid Suurbritannias ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond Eestis. Samas Ameerika Ühendriikides on sinist värvi just Demokraatlik Partei. (Kuningas 2015)

​

Sinine värv keeles

Vana-Roomas kasutati sinise jaoks sõna venetus. (Kuningas 2015) Sinerõikast saadud värvi ühendati tumesinise klaasiga ja sõna vitrum ladina keeles tähistab nii klaasi, selle värvust kui ka sinerõika taime.

   Kreekakeelset sõna kyanos tõlgitakse tumesiniseks, sest ühed taimedele sinist värvust andvad ühendid on antotsüaniidid (kreeka keelest anthos ‘õis’ ja kyanos ‘sinine’). Kyanos võib viidata just merevee sinirohekale värvusele. (Kuningas 2015) Kyanos võis ka viidata algselt mingisugusele metallile või mineraalile. Mingil määral kutsus see sõna esile just värvi “tunnetust”, sügavust ja tumedust. Sõna glaukos, mis võis kirjeldada nii halli, sinist, kollast kui ka pruuni, tähistas sarnaselt pigem millegi (näiteks vee, silmade, lehtede või mee) värvuse nõrka kontsentratsiooni ja tuhmust kui kindlat värvitooni. (Pastoureau 2018)

   Heebreakeelses Piiblis kasutatakse sõna tekhélet, mille tähenduseks on mõned tõlkijad ja keeleteadlased pidanud sügavat sinisetooni. Teised aga on arvanud, et see tähistab mingisugust värvainet, mida saab kindlalt molluskilt; see-eest kehtib nende seas ühtne arvamus, et see on just sinine värvaine. Nüüdseks on aga teada, et tollel ajal mereloomadest saadud värvained varieerusid ja ei tootnud stabiilselt ühte värvi ning kui kangas juba värvitud oli, võis see siiski ajaga oma värvi muuta. Lisaks kirjeldati värve tekstides rohkem nende küllastuse või heleduse kui tooni põhjal. Seega kehtib küll üldarvamus, et tekhélet tähistab mingisugust sinist või lillakassinist tooni, kuid seda ei saa kindlaks teha. (Pastoureau 2018) 

   Keskajal, kui kristlikus maailmas oli debatt värvi jumaliku seisu üle, leidsid värvi nii-öelda vastased põhjendust ka etümoloogiast: usuti, et ladinakeelne sõna color tulenes sõnast celare, mille tähendus oli ‘varjama’. Seega nähti värvi kui midagi, mis peitis ja eksitas ja seega pidi seda vältima. (Pastoureau 2018)

   Ingliskeelne sõna blue tuli kasutusele umbes 14. sajandil. Sellele eelnesid vanainglise sõnad blāw ja bläwen, ülemsaksa sõna blāo ja vana-prantsuse sõna bleu. Aegadest, kui sinisel ja mustal polnud mõnes keeles eraldi nimetusi, on jäänud näiteks islandi keelde sõna blánaður tähistama mustanahalist, kuigi otsetõlkes on see ‘sinine mees’. (Kuningas 2015)