Valget on kasutatud juba ülempaleoliitikumi ajal, kui haudadest leiti materjale ning koopamaalingutelt ja kividelt esimesi värvijälgi. Neoliitikumi perioodil muutusid inimesed paikseks ja hakkasid esmakordselt kuduma ja värvima. Inimesed maalisid ammu enne asjade värvimist. Valge värvi valmistamist oskasid ja praktiseerisid koopamaalijad juba umbes 15-30 tuhat aastat enne meie ajastut. Valge on üks esimesi värve, mida inimesed kasutasid maalimiseks, algul oma kehale, seejärel kividele ja erinevatele esemetele ja lõpuks koobaste seintele. Need värvid olid ilmselt kriidi või valge savi baasil ning kaitsesid päikese, haiguste, putukate ja kurjade jõudude eest. Kuna värve jaotati organiseeritult teatud koobaste seintel ja toodeti pigmente, siis saab oletada, et juba paleoliitikumi perioodi lõpuks esindas valge, nagu punane ja must, juba värvikategooriat ehk kontseptsiooni ja mitte enam lihtsalt looduse poolt pakutud valgete varjundite ja värvide kogumit. Koos teiste värvidega või kontrastina oli valgel ka taksonoomiline funktsioon: rühmade või klannide eristamine, hierarhiate kehtestamine, ajapunktide või rituaalide tähistamine ja soo ja vanuserühmade eristamine. (Pastoureau 2023)

   Vana-Rooma luules kirjeldatakse jumalannasid väga valgete nägude ja kätega. Siit leiame kaks ilustandardit, mida leiame ka säilinud maalidelt. Need kehtisid ka kõrgseltskonna naiste kohta: nende näo jume ja käed pidid olema võimalikult valged, et eristada neid õues elanud ja töötanud talupoegadest, kelle nahk oli enam-vähem punakas. Vajadusel võis kipsi või tsemendipõhjaga meigikiht varjata loomulikke puudusi või päikese kahjulikke mõjusid. Platon selgitab paljudes oma töödes, miks valge on kõige puhtam, ilusam värv ja seega üks jumalate kummardamiseks kõige paremini sobivaid värve. Ta oli luksuse, meigi ja igasuguste võlts asjade vastu, mis olid valgeks värvitud, kuigi naturaalselt need polnud valged. Tema arvates muudavad need loodust ja kujutavad endas sündsusetut või ebamoraalset tava. (Pastoureau 2023)

   Kõige vanem tekst Euroopas, kus on must-valge-punane trikoloori kasutatud, on üks iiri rahvajutt “The Cattle Raid of Fróech”, mis on küll kirja pandud 12. sajandil, kuid lugu ise pärineb ilmselt juba 8. sajandist. Seal leiab aset stseen, kus naine imetleb meest, keda ta armastab. Valge värv leidub seal sellises kõnekujundis: “tema keha kui väga pimestavalt valge” (very-dazzling-whiteness) ja “pimestavalt valge nägu” (dazzling-white face). Selles stseenis oli trikoloorist ainult valget kirjeldatud kui osa mehe kehast, must värv oli kirjeldamaks sügavat veekogu (black pool) ja punane värv marjade kohta. Valge värv on seal tekstis heleduse tähndusega ja seega pimestava sära konnotatsiooniga. Tekstist tuleb ka välja, et kui keegi või miski on must-valge-punase värvides, on ta ihaldusväärne.     Seda trikoloori motiivi on olemas ka paljudes teistes lugudes ning kõige enam on valge värvi ülesandeks kirjeldada ihaldatava inimese ilusat säravat nahka. Inimesel kui liigil ei ole otseselt meie psüühikasse kinnitatud värvikoodiga sümboleid, kuid siiski on näha just must-valge-punane trikoloori väga paljudes kultuurides üle maailma. (Hemming 2012)

   Valget värvi on keeruline valmistada, sest seda ei saa erinevaid värve kokku segades, vaid peab alustama valgest pigmendist ise. Kui sellele pigmendile värve juurde lisada, siis liigub see ainult järjest musta värvi poole. See tuleneb sellest, kuidas meie aju valgust töötleb: “Mida rohkem pigmente segus on, seda vähem valgust see meie silma tagasi peegeldab ning seda tumedamaks ja mudasemaks see muutub,” (St. Clair 2019: 39). Kunstnikud on alati saanud valget ühe inimkonna kõige populaarsema pigmendi näol, nimelt pliivalge näol. Seda valmistati esimest korda juba esimesel sajandil ning valmistajaks oli Plinius Vanem. See pigment oli sadu aastaid väga populaarne, kuigi see oli väga mürgine. Pliivalgele otsiti ohutumat alternatiivi ning 18. sajandil valmistati Prantsusmaal uus valge pigment, milleks oli tsinkoksiid. See polnud küll mürgine, kuid oli umbes neli korda kallim kui pliivalge, seega ei leidnud see suurt kasutust. 20. sajandil läks masstootmisesse uus valge pigment - titaanvalge - ja seda kasutatakse siiamaani. (St. Clair 2019)

   Trüki ja graveerimise – musta tindiga valgele paberile – saabumine oli andnud neile kahele värvile erilise koha, mille esmalt protestantlik reformatsioon ja seejärel teaduse areng nihutasid lõpuks värvide universumi äärealadele. Kui Newton 1666. aastal spektri avastas, pakkus ta teadusmaailmale välja uue kromaatilise korra, mille sees ei olnud enam kohta ei valgele ega mustale. Sel ajal oli must ja valge käsitletud kui “mitte-värvid” ja moodustasid koos autonoomse mustvalge universumi. Paberi kasutuselevõtmisega peale keskaega hakati alles valget seostama värvitusega, sest paber on valgem kui pärgament. Kuna paberileht on taustaks tekstile, siis hakatigi valget käsitlema kui mitte-värvi. 15. ja 16. sajandil aitas paberi laialdasem kasutamine nii raamatute kui piltide kandjana luua omamoodi sünonüümia paberi värvi ehk valge ja värvituse vahel. Euroopas valitses selline arvamus mitu generatsiooni ning kuigi see ei ole väga levinud, siis siiski ei ole tänapäevalgi meile võõras selline jaotus, kus on must ja valge versus värvid. Kuni trükkimise ja graveerimise ilmumiseni – kahtlemata otsustav pöördepunkt värvide ajaloos – ei olnud valge tõeliseks keskaegseks vastandiks mitte niivõrd must kui punane. Selle kohta on palju tõendeid sümbolite, embleemide, rõivamoe maailmas ning hiljem ka spordiüritustel ja seltskonnamängudel, kus nende meeskonnad, küljed või lihtsalt mängunupud vastanduvad kahe erineva värviga: pikka aega valge ja must ei olnud vastandid, vaid pigem valge ja punane. (Pastoureau 2023)

   Valge erinevate toonide tajumine on läänes aja jooksul vähenenud. Võrreldes meie esivanemate ettekujutusega tundub, et meie tänapäevane silm on selgelt vähem tundlik erinevate valgete värvide suhtes, mitte ainult looduse poolt pakutavatele, vaid ka nendele, mille oleme ise värvitööstuses tootnud. Oleme ka vähem tähelepanelikud kui mitte-lääne populatsioonid, nagu näiteks populatsioonid Arktikas, kes on harjunud lumes ja jääs eristama suurt hulka valgeid, mille peened erinevused on sageli eristatavad (ja nimetatavad) ainult põliselanikele. Euroopa keeled peegeldavad seda vaesunud olekut. Igal neist on valge värvi nimetamiseks ainult üks üldkasutatav termin, samas kui varem oli termineid palju, sageli kaks keele kohta ja mõnikord rohkem. (Pastoureau 2023)

​

Erinevad konnotatsioonid ja käsitlused

Lubjal on desinfitseerivad omadused ning seetõttu kasutati lubivalget katku ajal (näiteks Hiinas 1894. aastal ja mujal) maja seinte seest ja väljast värvimiseks. See värv hakkab aga kestendama, võib riideid määrida ja seda peab iga aasta üle värvima, seega läks selle kasutamine üsna kalliks. Hakkas levima ütlus “liiga uhke, et lubjata, ja liiga vaene, et värvida”. Inglismaal usupuhastuse ajal värviti lubivalgega kirikutes üle sellised maalid, mis kujutasid pühakuid nende jaoks ketserlikul moel. Sealt ka väljend “üle lupjama”, mis tähendab seda, kui mingeid poliitilisi tõdesid üritatakse varjata. Epideemiate ajal leevendati taudi ämbritäite kaupa lubjaga ning see oli omaette “lohutav, koguni rituaalne toiming”. Juhuslikult hakkasid umbes samal ajal arstid kandma valget värvi kitleid, millest on nüüdseks saanud arstiameti sümbol. (St. Clair 2019)

   Näib, et tänapäeval on inimestel justkui kinnisidee puhtusega ja seega ka valge värviga, sest seda käsitletakse mitmeti kui puhtuse sümbolit. Valge värvi puhas konnotatsioon võib tulla sellest arvamusest, et me tajume akromaatilisena ehk valgena selliseid materjale, mis ei neela valgust, vaid peegeldavad meile tagasi. Seega näib valge värv ka justkui füüsiliselt puhas. Puhtuse ja valge armastust võib näha sädelevates tarbekaupades ja erinevates valgendavates pesupesemisvahendite puhul, mida inimestele reklaamitakse. Kinnisidee valge värvi ja puhtusega hakkab vaikselt meditsiinile ja teadusele vastu käima, sest reaalsuses ei ole selline tulihingeline puhtuse kultus tervisele alati kõige kasulikum. Kuid teaduse areng ei saa vastu inimeste sügavalt juurdunud kultuuriliste veendumustele, mille kohaselt on kõik valge puhas, tervislik ja ihaldusväärne. Hambaarstid on ka tõdenud, et nad ei suuda varsti klientidele pakkuda nii valget värvi, kui klient hammaste valgendamisel soovib, sest vanasti oli pigem kollakas-valge näide tervislikust hambast, sest see oli naturaalsem, aga tänapäeval tahetakse järjest valgemaid ja säravamaid. 20. sajandil hakati üleüldiselt erinevaid tooteid meelega valgemaks tegema ning selle eesmärgiks oli kollasest värvusest lahti saada. Naturaalsed materjalid nagu vill, puuvill, lina ja puit on kollaka tooniga, nagu ka inimeste hambad. Inimesed seostavad aga kollast tuhmuse ja mustusega, nii et kui alusvalget tajutakse kollakasvalgena, peetakse seda toodet määrdunuks. Sanitaarliikumises oli valgel oluline roll 19. ja 20. sajandil koolera- ja gripipuhangute ajal. Sel ajal muutusid puhastusvahendid Läänes, 1878. aastal toodeti esimene valget värvi seep, varem olid need rohekad, pruunid või hallikad. Uus seep oli elevandiluu värvi ning see kutsus esile puhtuse. 1920. aastateks hakati valget värvi kasutama hügieenilisuse esteetikas. Arstid kandsid valgeid kitleid ja õed tärgeldatud valgeid mütse.   Haiglate ja kliinikute seinad ja põrandad olid valgetest plaatidest. Sellel oli praktiline põhjus: valge värvi pealt on näha, kas pind on must või puhas. See funktsioon põimus aga aja jooksul omandatud tähenduskihtidega. Lõpuks jõudis valge värv sümbolina ka kodudesse - need peegeldasid inimese isiklikku puhtust. Seinad värviti valgeks, sest arvati, et valgetel seintel on spirituaalne ja moraalne puhastav toime. Kui teha kodu valgeks, siis näidatakse kõike oma loomulikus puhtuses ja nii jõuab inimene ka sisemise puhtuseni. (Humphries 2015)

   Lääne ühiskonnas on seega valge värv puhtuse sümboliks, näiteks 19. sajandil kandsid inimesed valgeid alusriideid, sest arvati et nende valgel värvil on puhastav jõud ning riietele tulnud plekid andsid märku, et nad tõmbavad kehalt mustust. Valged alusriided olid hinnatud juba sellepärast, et neid oli nii raske puhtana hoida. Valged riided olid ka jõukuse sümboliks -  mida valgem riie, seda jõukam inimene. (Humphries 2015)

   Valget on seega seostatud ka raha ja võimuga. 16. - 18. sajandil said rikkad aristokraadid endale lubada pitsist ja puuvillast rõivaid ning neil oli võim ka neid puhtana hoida. Kui inimesel on puhtad valged riided, siis võib sealt välja lugeda, et tema ei pea füüsilist tööd tegema ja tal on vastav võim, privileeg ja luksus ennast ja oma riideid puhtana hoida. Seega seostatakse nii valget türanliku sildiga “puhas”. (St. Clair 2019)

   Valge võimsal sümboolikal ja seos puhtusega on loomulikult ka tumedamad varjundid. Kui Euroopa kolonistid kohtasid Ameerikas ja Lääne-Aafrikas teisi rühmitusi, tekkis uus huvi valge vastu, mis võib küll näidata, et riided on puhtad, kuid see muutus ka rassiliseks näitajaks, mis viitas ka erinevate rasside refineeritusele, viisakusele ja tsiviliseeritusele. 17. ja 18. sajandi Euroopa asunike, eriti naiste portreedel hakkavad näod “helendama nagu veidrad valged kummitused”, mis näitab nende puhtust tsivilisatsiooni kandjatena. Hilisematel aastatel kasutati valge sümboolikat veelgi rohkem rassilise puhtuse ideedeks, mis väljendusid natside keelekasutuses nagu "rassihügieen" ja kurikuulsates rassistliku rühmituse Ku Klux Klani valgetes rõivastes. (Humphries 2015)

   Paljudes Aasia ja Aafrika riikides on valge surma värviks, mitte surm kui elu vastand, vaid surm kui sünni vastand. Maades, kus surma nähakse kui uut sündi, on surma ja sünni värviks sama värv. Valget on seostatud leinaga, surnutega, kummitustega ning vahel ka haldjatega ja muude üleloomulike olenditega. Sagedamini tähistab see tühjust, külma, hirmu ja ahastust. Tõeliselt valge valge on seda salapärasem ja häirivam, et sajandeid ei suutnud ei maalijad ega värvijad saavutada valge liilia, piima või lume absoluutset valget värvi. Pikka aega – vähemalt kuni 18. sajandini – olid Euroopas toodetud valged pigmendid ainult "ligi valged": üksluised, beežid, hallid, koltunud. Tänaseks on tehnilised raskused ületatud, kuid miski valges jääb salajaseks ja kättesaamatuks, nii ahvatlevaks kui ängistavaks, paeluvaks ja halvavaks, justkui poleks see värv erinevalt teistest ikka veel vaba kõigist oma üleloomulikest mõõtmetest. (Pastoureau 2023)

   Valge värv on seotud valgusega ja seega on see inimpsüühikas sügavalt juurdunud, see on kui jumalik ja seega tekitab inimeses ühtaegu nii aukartust kui ka hirmu (St. Clair 2019). Näiteks liturgilises värvikoodis seostasid keskaegne kristlus ja kaasaegne katoliiklus valget Kristuse ja Neitsi pühade ehk nende olulisemate religioossete tähtpäevadega, seda seost valge ja püha värvi vahel leidub paljudes religioonides, mis mõnikord pärinevad väga kaugest ajast (Pastoureau 2023). Kunstis on tihti kujutatud Püha Vaimu kui valget tuvi, kes laskub inimkonna kohale (St. Clair 2019). 

   Seost valge ja püha värvi vahel leidub peale kristluse veel paljudes religioonides, mis mõnikord pärinevad väga kaugest ajast. Valge kasuka või sulgedega loomi esitleti paljudes iidsetes religioonides jumalike annetustena ning nende ametisolevaid preestreid või neitsiid riietati selles värvis. Näiteks Lääne-Aafrikas Elevandiluuranniku Ahouani küla sotsiaalelu rituaalsed praktikad, kus valge (fufue) on väga olulise sümboolikaga värv, sest see sümboliseerib koos punasega jõudu, täpsemalt elujõudu. Nendes kommuunides on keele areng veel punane-must-valge trikoloori arengus, sõnavara teiste värvide jaoks väga ei kasutata. Opositsioon valge versus punane on seal tähtsam kui valge versus must. Punast kasutatakse sotsiaalsetes olukordades, rituaalides või ohverdamistes, kus toimub tahtlik negatiivne tegevus teiste ühiskonnaliikmete vastu, samas kui valget kasutatakse rühmatseremooniatel ja ohverdamistel kogukonna heaolu nimel. Rituaalides pritsitakse osalisi näiteks valge talgipulbriga, sest see peaks mõjuma kurja vastu.    Perepeal on näiteks oma valge taburet, mille peal viiakse läbi erinevaid ohverdusi perekonna ühtsuse sümboliks. Kui perepea sureb, määritakse valge taburet mustaks, kasutades tahma, mis on segatud munakollasega ja suitsu. Häid põllusaaduseid paludes ohverdaatakse valge kukk, aga mitte punane. Valge värv on oluline ka sotsiaalsema iseloomuga ohvritseremooniatel, näiteks uue küla rajamisel, kus istutatakse puu ja selle juures ohverdatakse valge lammas ja kana, et nii-öelda väetada uut maad. Rituaalidel tantsijad on samuti valgeks värvitud, see on kui visuaalne puhtus, punast välditakse. (Visser 1982)

   Valge värvi juures saaks rääkida ka hõbedast, millega kaasnevad omad käsitlused. Hõbehalli värvil on sümboolsed seosed nii minevikust kui ka tulevikust mõeldes. Hõbedast lauanõud läksid sellepärast moodi, et vanasti levis uskumus, et see metall suudab tuvastada mürki ning muudab värvi, kui mingi mürgiga kokku puutub. Hõbekuule kasutati ka kurja hävitamiseks ning esimest korda mainiti seda 17. sajandil Saksamaal. Nüüdseks on hõbe “õudusfilmide semiootikasse kindlalt juurdunud”, sest nii saadakse jagu libahuntidest ja vampiiridest. Hõbedal värvil on ka seos ööga. Kulda seostatakse päikesega ning vastandudes sellele seostatakse hõbedat kuuga. Hõbe kipub aga tuhmuma ning see teeb selle metalli oma ebatäiuslikkuses inimlikumaks. (St. Clair 2019)

   On olemas valge toon nimega Isabella valge, millega käib kaasas kentsakas lugu. Nimelt oli Isabella Clara Eugenia Hispaania Madalmaade valitsejanna alates 16. sajandi lõpust. Tema abikaasa, Austria ertshertsog Albert VII soovis 1601. aastal vallutada Oostende. Arvati, et ertshertsogi sõjakäik tuleb lihtne ja üürike ning sellepärast lubas Isabella, et tema ei vaheta ega pese oma aluspesu enne, kui tema mees sõjaretkelt võidukalt tagasi on. Abikaasa naases alles kolme aasta pärast. Isabella valge sai nimeks võidunud kollakasvalgele, sest just sellist tooni oli tema pesu, kui ta mees naasis. Isabella valget on kirjeldatud ka kui hallikat kohvivärvi või pori värvi. Hiljem selgus, et see lugu ei vasta ilmselt tõele, sest see ilmus trükis alles mitu sajandit hiljem ning selle ajaga on suure tõenäosusega inimesed palju ise loole juurde mõelnud. Isabella valge aga jäigi sellise halva konnotatsiooniga, näiteks moes ei kasutatud seda värvi kuigi palju. Lisaks on Isabella valgest saanud nimetuse geenimutatsioon “Isabellinism”, mille puhul on loomadel Isabella valget värvi karvad või suled, kuigi need peaksid olemas mustad, hallid või tumepruunid. (St. Clair 2019)

​

Valge värv keeles

Antiik Hiinas oli samuti valge punase vastand. Tollal oli valgel negatiivsed konnotatsioonid, see tähendas hiinlastele hülgamist, vastumeelsust ja vastikust nii materiaalses kui vaimses maailmas. Valge tähendas katastroofi, kurnatust, kui midagi oli veretu ja elutu, sümboliseeris surma, oli kurjakuulutav ning sümboliseeris ka tupikut. Näiteks kanti leinamisel valgeid riideid ning matustel lehvisid valged lipud. See sümboliseerib ka dekadentsi, reaktsioonilisust ja mahajäämist või läbikukkumist ja midagi, millest ei ole kasu. Näiteks sõja ajal lehvitab lüüasaanud osapool valget lippu, et anda märku, et nad on alla andnud. Järgnevad mõningad näited hiina keelest, mis toob välja valge värvi negatiivse konnotatsiooni. Inimest, kes ei ole väga intelligentne, kutsutakse 白痴 ehk valge imbetsill. Kui keegi on 白脸 ehk valge näoga tähendab olla keegi, kes on salakaval, reeturlik ning üldiselt halbade kavatsustega. Valge tähendab ka oskamatut, näiteks sai mõnda literaati solvata, kutsudes teda “valge nöoga õpetlaseks (白面书生)”, mis tähendab inimest, kellel ei ole piisavalt kogemust ja on ebapädev. Valget värvi kasutatakse ka halva tervisega inimestest rääkides, näiteks 脸色苍白 ehk kahvatu jume. Lääne kultuur on aga ka siinkohal oma mõju avaldanud, sest tänaseks on valge konnotatsioon Hiinas muutunud ja nüüdseks tähendab see puhtust, õiglust ja veatust. Pulmas kannab nüüd ka pruut valget kleiti, mis sümboliseerib puhtust, ilu ja headust. Naiste ilustandardid kirjeldatakse kui 白富美 ehk valge nahk, rikas ja ilus. (Okafor 2020)

Järgnevad veel mõned kõnekujundid hiina keelest, kus on kasutuses valge ehk 白 [Bái]:

• 交白卷 - ebaõnnestunud ülesande täitmisel;

• 白白 - asjatult;

• 白痴 - idioot, idiootsus;

• 白白浪费 - raisatud;

• 白忙活 - hõivatud mitte millegi tegemisega;

• 白搭 - kasutu;

• 白吃 - teiste kulul elama;

• 白手起家 - nullist alustama;

• 穷二白 - vaene;

• 白费心思 - raisatud pingutus;

• 白送 - ära andma.

(Okafor 2020)

Valgel on ka kahtlemata suur roll eestlaste sini-must-valges lipus. Kõige üldisemalt tähistab valge värv Eesti lipul valget lumekatet talvel. Lisaks ka lootust ning valgema tuleviku poole püüdlemist ja ka ausust. (Prof. Dr. Aun)

   Valget kasutatakse ka eestikeelsetes kõnekujundites, kust võib näha, et seda kasutatakse mitmes tähenduses, mitte ainult negatiivselt või positiivselt. 

Järgnevad mõned kõnekujundid eesti keelest:

• käsi on valge - keegi sai (näiteks) spordivõistlustel esimese või ainukese punkti;

• lai valge väljas - õues on täiesti valge, päike on tõusnud;

• (nii) et silm valge (peas) - väga tugevasti, intensiivselt, pingsalt, pingutades;

• näost valge (kui kasetoht/kui lubi/kui lubjapintsel) - haiguse vms tõttu näost väga kahvatu;

• (nüüd on/kas pole/säh sul) valge väljas - pahameele, rahulolematuse, ebameeldiva üllatuse puhul kasutatav hüüatus;

• vabariigi valge/vana valge - valge viin;

• valge ette tooma/tulema, valgele tooma/tulema - avalikuks tegema/tulema;

• valge joove - narkomaania;

• valge laik - läbiuurimata, senitundmata paik, valdkond vms;

• valge leht - pahedest, eelarvamustest, eelteadmistest vms rikkumata psüühika; hooldustõend;

• tegi käe valgeks - algust tegema;

• valge pass/pilet - sõjaväekõlbmatust tõendav dokument;

• valge vares - teistest täiesti erinev inimene;

• valgekrae - ametniku kõnekeelne nimetus;

• valge laev/valget laeva ootama - väljastpoolt tulevat päästjat, kehtiva korra kukutajat ootama;

• valge vaip - maa on katnud lumi.

(EKI 2000)