Projekti taust ja kirjeldus

​

Projekti eesmärgiks on värvisünesteesia ja värvisünesteetikute uurimine ja intervjueerimine ning värvisünesteesia kogemuse simuleerimine video näol inimestele, kes värvisünesteesia erisust ei oma. Soovime õppida värvisünesteesia olemuse ja selle iseärasuste kohta ning mõista, mil moel võib see kogejatel väljenduda. Selle eesmärgini jõuame loodetavasti läbi teoreetiliste allikate läbitöötamise ja värvisünesteetikute intervjueerimise. Teine eesmärk on luua intervjueeritavatega video, et ka laiemale üldsusele värvisünesteesiat tutvustada ning püüda selle kogemist simuleerida. Detailsemat projekti tausta on võimalik lugeda siit.

​

Tegevuste rakendamine

​

Meie ELU projekt hõlmab mitmeid tegevusi. Esimese

sammuna tutvume teooria ja sobivate teoreetiliste allikatega

ning loome leitud materjalist kokkuvõtva teoreetilise baasi.

Kui teooria on selgem, on järgmiseks sammuks sobivate 

intervjuuküsimuste koostamine, mis annaksid

värvisünesteetikute intervjuudes kõige asjakohasemaid ja

huvitavamaid vastuseid. Intervjueeritavad leiame 

sotsiaalmeedia abil või läbi isiklike ühenduste.

 

​

 

 

Seejärel uurime intervjuus saadud materjali, loome võimalusel statistika ja leiame mustreid. Edasine suurem tegevus hõlmab praktilist osa, milleks on filmimiseks sobivaimate intervjueeritavate välja valimine, video üles salvestamine ja monteerimine. Et luua võimalikult tõepärast värvisünesteesia kogemuse simulatsiooni, vajame kas vabavarast leitavat videomaterjali või võimalusel loome selle ise.

       Meie loodud intervjuu küsimused:

1. Millal mõistsid, et oled teistest erinev? Milline on mõni Sinu esimene mitmiktajuline kogemus-mälestus?

2. Kuidas said sünesteesiast teada ning kuidas said täpse “diagnoosi"?

3. Mis sorti sünesteesia Sul on? Kirjelda, kuidas näed värve? (Pinnaprojektor või ruumiprojektor või seostaja ehk vaimusilmas tundja – P.S. Intervjueerijale: olla valmis nende kirjeldamiseks, st tuleb vallata tüüpe.)

4. Kas sünesteetiliste ja tavaliste tajukogemuste vahel on sinu jaoks eristatavat vahet?

5. Kui reaalne tundub Sinu jaoks see, mida sünesteetiliselt näed/kuuled/maitsed?

6. Kas sul on peres teisi sünesteetikuid? Kes? Millise sünesteesiaga, sama/erinevaga? Kas tead mõnd sünesteetikut sinu lähiringkonnast? Kas oskad tema kogetut kirjeldada?

7. Kas sünesteesia on sulle elus kuidagi kasulik? (asjade meeldejätmine & meenutamine, kunstiinimeste puhul loominguline töö?)

8. Kas see on Sinu elu kuidagi raskendav? (sensoorne ülekoormus? vastandlikud kogemused? - st kui nt tähesünesteetikul on A täht roheline, aga koolis õpetati, et see on punane ja see raskendas õppimist?)

9. Sünesteesia ja sellele järgnev emotsioon.

10. Kirjelda midagi, mis on “koledat/ebameeldivat värvi”. Kui võimalik, kirjelda konkreetselt mõnd oma lemmikut sünesteesiakogemust (nt muusikutel üks kindel helipala)

11. Kas oled õnnelik/tänulik, et sul on sünesteesia? Kuidas see sinu elu muutnud on? Kas tahaksid elada ilma selleta?

12. Mida olulist tahaksid ise lisada, mis jäi küsimata? 

​

Projektiga seotud sidusrühmad

​

Huvirühmad, keda projekt eelkõige mõjutab, on see väike protsent meie inimkonnast, kes kogevad värvisünesteesiat. Teemast ei ole meie arvates piisavalt kõneldud ja eestikeelset materjali on teemast huvitujal ja/või värvisünesteetikul keeruline leida. Seetõttu tunneme, et seesuguse erisusega inimeste tutvustust oleks vaja rohkem uurida ja huvirühmale tutvustada. Eelkõige oleksid meie uurimustulemused ja kogutud teadmised kasulikud kunstisuunal õppijatele ja kunstihuvilistele, samuti neile, kes on huvitatud värvimaailmast.

​

Teaduspõhisus

​

SÜNESTEESIA TUTVUSTUS

 

Sünesteesia on katustermin, mis viitab meelte segunemisele erinevates kontekstides. Keele ja kultuuri tõttu on meis kõigis veidike sünesteeti. Kirjanduses kasutatakse sünesteesiat metafoorses keeles (näiteks nagu magus vaikus, hapud näoilmed, kahvatu kuu). Üldisemalt viitab sünesteesia ka ristmodaalsustele nagu pisikeste objektide seostamine kõrge helikõrguse ja heledate värvidega ning suurte objektide seostamine madala helikõrguse ja tumedate värvidega (Meyer, 2021). 

   Teaduslikult (Raikerus, 2015) on sünesteesia - teisisõnu mitmiktaju või meeltesidestatus - selline neurobioloogiline iseärasus, kus erinevad meeled, nagu näiteks kuulmine ja nägemine, on omavahel lahutamatult seotud. Arvatakse, et sellise erivõimega on sündinud vähemalt 4% elanikkonnast, ehk sünesteesia on ligikaudu igal 23. inimesel. (Raikerus, 2015) Kindlalt aga ei teata. Tõese statistika väljaselgitamine on keeruline, sest kuidas peaks inimene teadma, et tema sünnipärane tajukogemus teistest erineb. Mispärast ongi vaja mitmiktaju müstilisest fenomenist rohkem rääkida. Teaduses pole senimaani sünesteesia tekke osas ühisele arusaamale jõutud. Üldiselt seletatakse seda eri ajupiirkondade hüpersidestatuse kaudu. On erinevaid hüpoteese selle osas, mis ajupiirkondade ühendatust sünesteesias vastutavateks peetakse. 

   Meeltesidestatust saab ära tunda mitme kindla tunnuse kaudu (Cytowic, 1997). Esiteks on sünesteetilised kogemused alati millegi poolt (helid, grafeemid, jm) esile kutsutud - need ei teki “tühja koha” pealt. Need on ka tahtmatud - sünesteet ei saa kontrollida, millal kogemused toimuvad või millisele stiimulile reageerida. Meeltesidestatus on ka väga stabiilne - seosed tekivad varases eas ning püsivad samasugusema sünesteedi elu lõpuni. (Cytowic, 1997) Mitmed intervjueeritavatest avastasid juba noores lapseeas, et kogevad maailma teistest erinevalt. 

    /// Ana Maria avastas meeltesidestatuse Skittleseid süües. Talle tundus, et kommid ei maitse nii nagu nad peaksid. Kommid ei vastanud nimelt värvide maitsetele. Ta sai aru, et ta erineb teistest, kui ta oli 12 aastane ja proovis oma sõpradele seletada, et ta toit maitseb nagu triikimise lõhn. ////

   /// Piretil on ere mälestus sellest, kui ta 2-3 aastaselt koges nina kaudu värve. Tema pea oli parajasti villase teki sees olnud, kui ta koges, et villa lõhn on kibedat rohelist värvi. See värvikogemus oli ekstreemselt ebameeldiv ning isegi valus, mistõttu see  tõenäoliselt ka meelde jäi. ///

   /// Merilynil on esimene sünesteetiline mälestus ajast, kui oli umbes viieaastane, aga ta ei teadnud, et see on midagi erilist. Ta arvas, et kõik tajuvad niimoodi. Hakkas tõsisemalt selle üle mõtlema alles põhikoolis. ///

   Sünesteesia on osaliselt geneetiline, umbes 40 protsendil sünesteetidest leidub peres mõni sama diagnoosiga lähisugulane (Brang ja Ramachandran, 2011). Seda kinnitas ka meie uurimus: pooltel vastanutest oli teadaolevalt ka mõni teine sidusate meeltega pereliige.

   Iga sünesteesiku kogemus unikaalne. Sama toon või grafeem ei kutsu inimestes tingimata esile sama värvi (Brang & Ramachandran, 2011). Isegi samas perekonnas olevate inimeste sünesteesia spetsiifiline vorm võib olla erinev, mis kinnitab, et sünesteetilised seosed ei ole vanema poolt lapsele õpetatud (Ward et al., 2008). See viitab ka asjaolule, et geneetilisus põhjustab vaid sünesteesia eelsoodumuse, kuid mitte selle väljenduse (Brang & Ramachandran, 2011). Universaalset värvi-grafeemi või värvi-heli “keelt” seega ei eksisteeri, kuigi leidub mõningaid levinumaid variante (nt "A" on tihti punane) (Robertson & Sagiv, 2004).

   Sünesteesia avaldumisvorme on palju. Praeguseks tuntakse meelte sidestatuse vahel vähemalt 73 tüüpi erinevaid kombinatsioone (Meyer, 2021). Jõuame antud töö raames keskenduda peamiselt vaid värviga seotud tüüpidele. Kõige levinumad ning enim uuritud tüübid ongi grafeemi-värvi sünesteesia (tähed, numbrid, kujundid toodavad värve ja mustreid) ning heli-värvi sünesteesia (igasugune kuulmissisend: muusika, hääled, juhuslik müra jm, toodavad värve, tekstuure ja kujundeid) (Robertson & Sagiv, 2004). Muideks sageli kogeb üks inimene mitut tüüpi sünesteesiat (Meyer, 2021), mida kinnitasid ka meie uurimisalused. 

   /// Jakobi sünesteesia tüüpideks on värv-lõhn-kujund, värv-heli, värv-grafeem, värv-maitse, tunded-värv. Lisaks on Jakob on nii pinna- kui ruumikuvaja. Ta tunneb lõhnu värvipilvi ruumi kuvades. Muusika värve on tal võimalik näha enda ees kui ta silmad kinni paneb. Pinnakuvamine on seotud tal grafeemidega - arvutamine töötab värviliste kujundite baasil, mis on projekteeritud numbritega samale tasapinnale. ///

   Kuidas sünesteedid värve täpsemalt siiski näevad? Umbes 10% värvisünesteetidest näevad värve visuaalselt oma vaateväljas. Nad projetseerivad värvid päris ellu, mistõttu nimetatakse neid kuvajateks. Värve saab kuvada omakorda kahel eri viisil (Ward et al., 2007):

• Pinnakuvaja värvitaju on seotud stiimuli asukohaga – värvid asuvad samal tasandil stiimuliga. Näiteks paistavad tähed raamatus eri värvi, sõrmedega loendamisel on sõrmedel värv ja palju muud.

• Ruumikuvaja värvitaju on esile kutsutud vastavalt tema enda keha asukoha suhtes. Näiteks võivad värvid alati asuda tajuja silme eest 20 cm kaugusel.

   Pinnakuvaja: /// Kui Ana-Maria koer oli ta käte vahel suremas, eritas koer läbipaistvat helepunast surma värvi. See meenutas vesivärvi, kuigi verd ei olnud (koer jäi ellu). Kui koer on õnnelik, eritab ta vetikarohelist värvi. ///

   Ruumikuvaja: /// Kui muusika mängib, siis tekib Luisa silme ees hajus pilt: värvid keerlevad omavahel, see ei ole kunagi ainult ühte värvi. Pind, kus värvid asuvad, on pigem õhus, otse, silmade ees, natuke udune. Ta tuleb tühjusest, ilmub ja kaob tühjusesse. Värvid on erinevad ja nad on korraga olemas. See on natuke selline tunne, kui sul on näiteks guašid ja sa paned plörts ühte värvi ja plörts teist värvi ja teed hambatikuga sinna sisse mustreid. ///

   Vastanute kogemustest jäi kõlama, et värvidel mida nad näevad, võib olla selliseid tooni-nüansse ja tekstuure, mida pole isegi võimalik sõnadesse panna. Nad ei näe vaid ühte primaarvärvi, see on pigem terve värvide, värvitugevuste, mustrite, kujundite ja tekstuuride sümfoonia. 

   Värve ei pea aga otseselt nägema. Ligikaudu 90 protsendil värvisünesteetidest toimub meeltesidestatus aju assotsiatiivsematel tasanditel, mistõttu nad otseselt ei näe värve. Nad kujutavad neid ette oma vaimusilmas või on neil kindlad veendumused tähtede või numbrite (või muu) värvide osas, ning need püsivad terve elu jooksul samad. Selliseid sünesteete kutsutakse seostajateks. (Hearne, 2013)

   Nii mõnes psühholoogia loengus kui ka meedias üldiselt on kohati levinud mulje, nagu sünesteesia oleks haigus. Sünesteedid ise leiavad aga, et see on eriline kingitus - iga meie intervjueeritav oli õnnelik oma meeltesidestatuse üle. Peamiseks negatiivseks küljeks peetakse sensoorset ülestimuleeritust intensiivsetel eluhetkedel. Häirivaks peetakse seda, kui miski on sünesteedi taju kohaselt “valet värvi.” Ühelgi vastanul polnud probleeme kirjeldamisega, kuidas meeltesidestatus on tema jaoks elus kasulik. 

   Kõik meie intervjueeritavad on loominguliste valdkondade inimesed. On see kokkusattumus või annavad ühendatud meeled inimesele loometöös eelise? Uuringud ei ole sünesteetides otseselt tõestanud suuremat loovust (Ward et al., 2008). Sünesteetidel on küll juurdepääs kindlatele stiimulitevahelistele seostele, kuid neis pole täheldatud suurenenud paindlikkust neid seoseid omavahel kombineerida, mida peetakse loovuse eelduseks. Küll aga näitasid uuringud sünesteetide puhul märkimisväärset tendentsi veeta rohkem aega selles kunstivaldkonnas, mis kattub nende konkreetse sünesteesia tüübiga. (Ward et al., 2008) Seda kinnitavad ka meie tulemused - kõik heli-värvi sünesteesiaga intervjueeritavad tegelevad oma elus muusikaga.

​

Sünesteesia uurimise tähtsus

​

Tajukogemus on iga inimese individuaalne asi ning neid pole kerge võrrelda. Ilma sellest rääkimata me ei saagi erinevustele jälile jõuda. Kui arvestada, et 90% sünesteetidest on seostajad ja ei näe värve otseselt, võime eeldada, et maailmas on veel palju inimesi, kes võtavad oma sünesteetilisi tajukogemusi iseenesest mõistetavana ega kuulu statistika hulka. Kas sina oled ehk see 23. inimene, kellel on ka sünesteesia? 

   Lisaks on oluline tõsta teadlikkust sünesteesia osas. Nagu Raikerus (2015) on sõnanud: ”Kui palju on meie sõprade ja tuttavate hulgas inimesi, kes sisimas kardavad, et nad ei ole vaimselt terved?” Laupäeva kollaselt kujutamine või f-duuride erkroheliselt nägemine on okei. Kuna sünesteesia enamasti ei sega igapäeva elu, ei saa seda ka haiguseks pidada. Pigem on meeltesidestatus nii teadlaste kui ka sünesteetide endi meelest põnev neuroloogiline eripära.

   Viimaks – sünesteesial on potentsiaal olla ühenduslüliks filosoofia ja teaduse vahel (Robertson & Sagiv, 2004). Nagu kaasaegsest kvantfüüsikast teame, koosneb kogu mateeria vibreerivast energiaväljast (Lewis, 2013). Kuid kuidas tekitab aju elektrokeemiline neuronite ja gliia vaheline aktiivsus selle rikkaliku subjektiivse maailma, kus me ärkvel-teadveloleku aja viibime? Sünesteesia uurimine võimaldab meil mõista, et maailma tajumine ongi väga individuaalne ja varieeruv kogemus - see on meie tajuorganite projektsioon - meie aju on see, mis manab meile taju reaalsusest. 

​

Interdistsiplinaarsus

​

Värvisünesteesia teooria hõlmab endas osaliselt anatoomiat, aga ka antropoloogiat, esteetikat ja filosoofiat. Värvisünesteesiat sügavuti käsitledes puutume paratamatult kokku mitmete erinevate valdkondadega, mille seost värvisünesteesiaga on samuti oluline uurida.

​

​